Ülle ja Karini Jaapani blog

Täna hommikul viis rong meid Hakonesse. Tokyost ostsime Hakone Free Passi, mis võimaldas sõita edasi-tagasi Hakonnesse ning tasuta kohalikku traspordiga sõita. Otsustasime kohapeal teha väikse ringi.

Esimese peatuse tegime kohaliku väikse järve ääres. Imetlesime järves olevaid oranže väravaid ning seedrite alleed. Edasi sõitsime laevaga üle järve. Sõit kestis ca 40 minutit. Teises järve otsas oli plaanis edasi sõita köis-raudteega. Kahjuks aga oli see remondis ning edasi tuli sõita bussiga.

Bussid viisid meid järgmisesse peatusesse, kus külastasime “põrgu välja”. Terve mägi oli suitsune ja väävli lõhnane. Mäe otsas pakuti musti mune, mis olid tavalised kanamunad keedetud kuumavee allikas.

Edasi sõitsime köisraudteega ning nautisime mägesid. Lõpuks veel ka funikulööriga ning rongiga kodupoole.

Täna oli veidi vabam päev. Hommiku poolikul käisime shoppamas - tegime põhjalikult tutvust digikaamerate valikuga. Silma jäi Casio uusim mudel, mis on väike, kiire, 7xzoom, hea video - seda kassid ostaksid!

Pärastlõunal läksime Eesti saatkonda Shibuya linnajaos. Kohtusime nii suursaadiku kui ka asjuriga. Ajasime tunnikese juttu ning seejärel suundusime Ikebukorosse Jaapani sööki maitsma. menüüs oli jaapani rahvusroog - shabu-shabu. Selleks oli keset lauda maitsestatud keev vesi, millesse tuli sissekallata juurviljad-idud-seened-tofu ning pulkadega juurde tõsta imeõhukesi sea- ja loomaliha viile. Seejärel oodata minut-kaks ning õngitseda soovitud asi pulkadega pajast, kasta kastmesse ja süüa. Natuke harjuatu maitse oli, aga väga hea. Pärast tunnist keetmist ja söömist suundusime Rupongi hillsi, kus käisime 53 korrusel kunstinäitusel ja 52. korrusel nautisime öist Tokyo vaadet. Võrratu vaatepilt!!!!!!!! Tagasi koju jõudsime alles veidi enne südaööd.

Kella 9-st startisime kaheksakesi Tobu ekspressiga Nikko poole. Ostsime World Heritage Passi, mis sisaldas transporti Tokyo-Nikko-Toyo, kohalikku transporti kesklinnas ja kolme shraini/templi külastust. Nikkosse jõudsime kenasti, aga kohaliku bussi peatust meil kohe küll leida ei õnnestunud. Lõpuks nägime mingit bussi ja läksime peale. Kui meie juhistes pidime sõitma õige mitu peatust, siis bussijuht ajas meid välja kolmandas või neljandas. Selgus, et koht oli õige, ainult, et buss sõitis teist teed mööda. Ja kui me peale paariminutilist peata olekut kaardilt oma asukoha üles leidsime, siis oli ka suunda templitesse juba kerge leida.

Jõudsimegi viperusteta piletiputkani ja saime oma passi ühe osa piletite vastu ära vahetada. Liikusime siis esimese templi suunas ja jõudsime vapustavasse küpressimetsa. Kui kirjasõna uskuda, siis istutati esimesed puud sinna 17. sajandil. Väga vanu puid oli seal tõesti palju, aga raske on uskuda, et mõned neist sellest ajast pärinevad.

Kõik need kolm templit asusid ühes kompleksis. Ja need olid tõepoolest vapustavad. Midagi nii võimast ei osanud isegi peale juba külastatud templid ette kujutada. Igal juhul olid need tõepoolest vaatamist väärt!

Ja siis otsustasime koos Tiinaga mägedesse minna, et ühte Jaapani tähtsamat juga lähemalt uurida. Kohale jõudsime väikeste viperustega, sest tahtsime esimese hooga maha minna, seal kuss buss pidas kinni, et ahvi üle tee lasta. Aga bussijuht meid õnneks maha ei lubanud. Teisel katsel jõudsime õigesse kohta. Meid tervitas lumine asulake järve kaldal. Aga mida ei näinud oli Kegoni juga -olime tihedates pilvedes. Aga kuulda oli küll! Ja kui väga pingutasime, siis nägime õige ähmaselt ka joa piirjooni, aga mitte rohkem. Vaatasime, mis me vaatasime, aga pilt selgemaks ei läinud. Otsustasime kõrval asuvat suveniiripoodi külastada, et bussi tulekuni aega parajaks teha. Enne teise poodi minekut luurasime uuesti juga, aga seis oli endine. Peale teise poe külastust otsustasime bussijaama minna, aga läksime igaks juhuks veel joa juurest läbi. Ja imekombel olid pilved veidi hajunud ning juga näha. Oli ikka võimas küll. Info kohaselt pidi sealt 96 meetri kõrguselt ca tonn vett minutis (või oli see sekundis) alla tulema.

Mägikülast alla tulles nägime ahviperet, kes tee ääres metsaservas oli istet võtnud. Pildistasime veel paari väiksemat juga Nikkos ja suundusime raudteejaama poole, et Tokyosse tagasi sõita. Jõudsime 9-ks tagasi ja lootsime normaalsel ajal magama saada, aga nüüd on kell juba veerand kaks öösel ja meie endiselt üleval. Aga homme on meil vabam päev. Kindel plaan on vaid kella nelja ajal Eesti saatkonda külastada ja seejärel Jaapani toitudega laialdasemas valikus tutvust teha ning Roppongis pilvelõhkuja vaateplatvormilt öisele Tokyole pilk peale heita.

Teisipäeva ja kolmapäeva veetsime me Saiko järve ääres Ene bossi maamajas. Teisipäeval alustasime sõitu kella 8, esimene ehmatus tabas meid Tokyo metroos - kõik rongid olid puupüsti täis. Saatsime kurvalt 3-4 rongi jaamast ära, õppides rongi sissepressimise tehnikat: tuleb suruda selg ees uksest sisse ning kui kott jääb välja peale uste sulgumist pole midagi - tuleb tugev metroo-onu lükkab uksed valla ning surub koti sisse. Otsustasime 3-4-kesi ennast rongile suruda. Õnnestus!!!! Ning üks peatusevahe tuli sõita umbses metroos hinge kinni ja kõhtu sees hoides.

Edasi sõidsime juba rongi ja bussiga. Pärast 2,5 tundi bussis jõudsime Saiko järve äärde. Edasi tuli otsida transport suvemajja. Avastasime turismibussi, mis tegi ringi ümber Saiko järve. Tegemist oli tõelise retrobussiga, mis mahutas ca 20 inimest. Sõit maamajja võttis aega ca tunni.

Maja oli täispuidust, avar ja vaatega Saiko järvele ning ilusa ilmaga pidi elutoa aknast paistma ka Fuiji mägi. Kahjus terve päeva sadas ja pilved olid madalad ning Fuiji koha peal olid ainult hallid pilved.

Pärast esimest ringkäiku majas tegime kiire eine ning seadsime sammud asulasse, et tutvuda kohalike vaatamisväärsustega. Kuna sadas, siis Ülle ja Enega otsustasime koobaste kasuks. Enne seda käisime veel kohalikus suveniiripoes, kust ostsime mustikateed ning shokolaadi.

Esimene koobas oli Nahkhiirte koobas. Ostsime 300 jeenise pileti, mille peale suruti meile kiiver pähe ning suunati metsateele, mis viis koopani. Mets iseenesest oli juba võrratu - liaanid, puud kasvasid laavakividel, põnevad samblikud, juurterägastik - ilus!!!! Koopas oli ca 500 m laudteid. Vahepeal oli käik täiesti madal, et pidime korralikult kummardama ja kiiver oli igati vajalik abivahend. Kõige madalamat käiku otsustasime me siiski mitte külastada, sest see eeldas juba kükakil või neljakäpukil käimist. Kahjuks ei olnud nahkhiired kodus

Pärast tund aega müttamist viis buss meid jääkoopa juurde. Koopas oli täiesti looduslik jää ning koobast kasutati loodusliku külmkapina.

Kella 18-ks jõudsime rõõmsalt tagasi ning suundusime otse kohalikku onseni - soojaveeallikani, mis asus ca 1 km elamisest. Onsenis veetsime ca 2,5 tundi. Enamus aja ligunesime looduslikust kuumaveeallikast tulevas 40-kraadises vees nii onsenis sees kui ka õues. Mõnus oli!!!!

Onsenist jõudsime tagasi alles kella 21 paiku. Kõik olid täiesti väsinud. Tegime veel süüa ning enasmus nautis kaasatoodud kanget alkoholi.

Hommikule oli plaanitud maalimine. Mõned tegid maalimisega algust juba kella 8 paiku. Kella 15-st seadsime sammud tagasi Tokyo poole.

Alustasime oma päeva taas kella 5-st samal marsruudil, nagu reedel, kui suundusime Himejisse. Keegi ei viitsinud varakult tõusta, et meiega ühineda ja plaanisid minna Kamakurasse. Seekord sõitsime otse Kyotosse, kus olime bussiliikluses juba lausa “profid”. Esimesena käsime ära Imperial Palace’s, ning registreerisime end kella 2-sele ekskursioonile - tuli täita vorm ning näidata passi.

Seejärel suundusime Ninjo kindlusesse laulvaid põrandaid kuulama. Hakkas veidi vihma tibutama, aga kui kindlusesse jõudsime, jäi vihm järele. Kõik kindluse põrandad laulsid – kohati tundus, et kuskil nagu sädistaks linnuparv. Ka ümbritsevad aiad olid suurepärased, kuigi kirsid hakkavad juba ära õitsema.

Siis võtsime suuna taas Keisripalee poole, et müüride taha piiluda. Jõudsime enne veel ühe kiire eine võtta ja siis kontrolliti taaskord meie passid ja näod üle ja lubati väravast sisse. Käisime siis tund aega majade vahel ringi. Ühtegi majja meid sisse ei lasted. Mõnes kohas sai ukse vahelt sisse piiluda. Ümbritsevad aiad olid suurepärased kõikide oma mändidega. Kokku pidi neid seal aias olema üle 600. Üks uhkem kui teine.

Kolmanda objektina oli meil plaanis Fushiminari templisse, kuhu tuli sõita JR-ga. Ja kohe Inari jaama juures ta oligi. Jalutasime väravast sisse ja seal see ilu algas. Templi hoonete taga algasid torini-de alleed. Suutsime läbi käia hinnanguliselt vaid veerandi jagu teedest. Aga võimas oli küll.

Tagasi raudteejaama jõudes hakkas taas sadama, aga meid see enam ei häirinud. Tagasi koju jõudsime kella 9 paiku.

Lõpuks üle pika aja saime hommikul pikalt magada!!! Ärkasime kella 9-st – sõime, panime reisiplaanid paika ja kella 10.30-st startisime Kamakurasse. Tee peal haarasime kaasa veel karbitäie maasikaid – 250 g maksis 180 jeeni.

Sõit võttis iseenesest aega tunnikese, kuid raudtejaama jõudmine teise. Kohale jõudes soovisime esmalt omandada kohalikku kaarti, kuid infopunkti me esmapilgul ei silmanud ja kuna viidad olid üleval, otsustasime nende järgi orienteeruda. Õnnestus!

Kui kirjasõna uskuda, siis Kamakura on olnud Jaapani pealinn ning seal on üks tihedamaid templite asustusi. Käisime esimesena Hase-dera templis, mis asus mäeseljandikul. Raudtejaamast tuli matkata umbes 3 km. Tegemist oli ühe lihtsama ja elegantsema templiga antud piirkonnas. Mäeseljandikult avanes väga hea vaade linnale ja Tokyo lahele – viimane tekitas soovi kohe varbai vette kasta. Mis mõeldud – see oli vaja ka ära teha.

Enne mere äärde minekut käisime veel Jaapani suuruselt teist Buddha kuju vaatamas. See on 3,5 meetrit kõrge ning seest õõnes. 20 jeeni eest käisime Buddha kõhtu seestpoolt uudistamas.

Seejärel matkasime mere äärda, kus oli tänu heale tuulele palju surfareid. Ja ega meiegi kehvemad polnud – pistsime oma varbad ka vette.

Pärast veemõnusid seadsime sammud Kita-Kamakurasse Engaku-ji templisse. Viimane oli üks vanemaid ja võlus meid oma lihtsusega ning puidu kasutusega.

Kell 18 läbi jõudsime Tokyosse tagasi ning astusime sisse Ene kontorisse. Peab tunnistama, et Enelt saadud juhised olid väga head– jõudsime otse ja ilma igasuguste viperusteta kohale. Seejärel sõitsime Enele külla. Aga oh üllatust – sõita tuli veel ca 1,5 tundi – esmalt metrooga ja seejärel erarongiga. Vahepeal haarasime poest kaasa veel bentod, sushi ja jäätise. Bento on valmis toit, mida tarbitakse nii tööl, rongis kui kodus.

Tunnikese olime Ene pool – sõime bentosid, sushit, jäätist ja maasikaid. Viimased on siin eriti head! Tagasi Sohosse jõudsime alles kella 23 paiku.

Homme otsustasime tagasi Kyotosse minna, sest seal jäi palju kohti veel vaatamata.

Tänaseks ennustati vihma. Õnneks vähemalt Kyotos ei sadanud. Öösel tuli küll jubedat padukat, aga hommikul paistis päike ja vahelduva eduga kogu päeva. Näod on meil igal juhul juba paraja jumega. Alustasime oma palverännakut veidi enne kella 9-t. Planeerisime täna bussiliiklusega tutvust teha. Õnnestus. Päevapilet maksis 500 jeeni (üksikpilet 220) ja kaarti kasutades tulime väga hästi toime.

Esimene objekt oli meie majutuskohale suhteliselt lähedal asuv Kuldne tempel. Tõeline iludus! Jalutasime umbes tund aega templi ümbruses ja tutvusime pakutavate suveniiridega. Seejärel siirdusime bussiga Hõbedasse templisse. Ka seal veetsime umbes tunni. Tempel ise nii ilus ei olnud, kuid kompleks ise oli tõeliselt kena.

Kolmandaks külastasime Imperial Palace’i aeda. Lossi sisse ei saanud, sest vajalik oli eelnev registreerimine, kuid koht, kus seda teha sai, oli nädalavahetusel kinni. Jätsime pargis viibimiseks 2 tundi aega. Ene tahtis Ninjo kindlust vaatama minna ja Mina läksin kaasa. Karin jäi parki pikutama – mis ta sealtegi, või kas keegi midagi maalis ka – seda ma ei tea. Meie Enega tormasime bussi peale, et kindlus üles leida. Leidsime. See oli tõesti vaatamist väärt. Aga kuna meil oli vaid pool tundi aega, saime kiiruga kindluses sees ringi ära teha ja „laulvaid” põrandaid kuulata. Ümbritsevate aedadega enam tutvuda ei jõudnud. Tormasime uuesti bussi peale, et õigeks ajaks kohtumispaika jõuda. Ei jõudnud – jäime mõned minutid hiljaks.

Edasi plaanisime Puhta Vee templit külastada. Peale bussisõitu asusime üpris järsku teed mööda templi suunas minema. No andis ikka minna! Ja lõpuks veel terve hunnik trepiastmeid. Palju hullem kui Tartu „aeglane surm”! Hulluks tegid mineku veel tohutud rahvamassid. Tee oli mõlemas suunas rahvast täis. Aga oli ikka ilus küll.
Allaminek oli õnneks lihtsam, kuid ikkagi tahtsid jalad krampi minna.

Seejärel pidime veel geishade piirkonda minema, aga kuna kõik olid taas üpris väsinud, otsustati otse raudteejaama minna. Jõudsime kohale ja jõudsime veel tund aega planeeritust varasemale rongile ning ca 8-ks Tokyosse. Siis juba Soho suunas teele.

Õhtul tutvusime veel ka pesumajaga, et must pesu puhtaks pesta. Teisel katsel õnnestus pesupulber automaadist kätte saada (esimesel katsel saime mingi lapi, mille võis pesu hulka panna – mis iganes selleotstarve ka polnud) ja masina saime ka tööle. Nii et homme võime taas puhta pesuga ringi kõndida.

Aga Karin juba noriseb ja mina poen ka kohe põhku.

Tänast päeva alustasime kella 5-st marsuudil kodu – Irija – Ueno – Tokyo central station – Himeji – Kijoto. Esmalt marssisime metroo peale, Uenost JR-ga (Japan Railway) Tokyo keskraudtejaama ja sealt ca 3,5 tundi Himeji’sse. Esimene üllatus oli, et pidime sõitma suitsetajate vagunis, kuid õnneks oli rongi kolm esimest vagunit reserveerimata sõitjatele ja seal oli piisavalt kohti. Hämmastav oli et rongis olid istmete vahed väga laiad ja jalgadele jäi väga korralikult ruumi.

Himeji peamine külastuseesmärk oli kohalik kindlus. Meie üllatuseks olid sealsed kirsid veel täies õiteilus. Juba langes ka esimesi kroonlehti ja see tegi kõik veel ilusamaks. Vapustav!!! Seda on raske kirjeldada – niipalju valgeid õisi korraga pole me veel näinud. Juba selle vaatepildi pärast tasus Jaapani reis ette võtta.

Kindlus ise oli võimas. Meelde jäid treppidest ja kaldteedest üles ja alla ronimised. Ja lisaks turistidele palju kohalikke pargis kirsside all piknikku pidamas. Veetsime kindluse pargis ja kõrval aias mitmeid tunde ringi jalutades. Lõpuks siirdusime taas raudteejaama poole, et Kyotosse sõita.

Raudteejaamas selgus, et üks rong oli just ära läinud ja järgmised 3, mis otse Kyotosse läksid olid nn Nozomi rongid, millel meie JR pass ei kehtinud. Otsustasime siis Osakasse sõita ja sealt uue rongi peale ümber istuda. Õieti tegime, sest muidu oleksime ca tund aega järgmist rongi oodanud.

Kyotos sõitsime mõned peatused metrooga ja edasi hakkasime Ryokan’i – Jaapani stiilis majutusasutuse poole jalutama. Kaardi peal pastis üpris lähedal olevat. Oli-oli! Marssisime üle poole tunni seljakotid seljas. Need Jaapani kaardid on jube vastuolulised. Linnade kaardi järgi minnes tuleks alati vahemaa vähemalt 2-ga korrutada, aga kui sulle mõni pargi kaart ette jääb, siis jaga julgelt 3-ga.

Lõpuks jõudsime kohale (ilma Eneta poleks me sellega ilmselt hakkama saanud). Oli selline vana maja, toad lükandseintega eraldatud. Pesemisvõimalused suht nadid. Magasime mattide peal. Meile lisaks olid veel mõned ameeriklased ja üks shotlane. Kui alguses plaanisid nii mõnedki uuesti linna jalutama minna, siis lõpuks ei viitsinud keegi enam välja minna. Käisime korra ümber nurga poes juua ostmas ja võtsime jõmistamiseks ühe Jaapanis toodetud brändi. Lõpuks mindi veel teisegi järele. Magama läksime nii umbes 11 paiku õhtul Borati filmiga.

Tänane päev algas vara. Hommikune äratus oli kell 4.40 ja 5.30 startisime maailma suurimale kalaturule. Kuna meil oli teejuhiks Ene, siis jõudsime metrooga kiiresti sihtjaama ja alustasime matka turule. Jõudsime kvartalini, kus majade ees olid hommikusele ajale vaatamata kõik kaubad juba lettidele laotud. Ja valik oli päris hea. Aga tundus, et see pole ikka veel see õige koht. Liikusime edasi ja siis jõudsime suurele hoovile, kus vurasid risti-rästi väikesed motoriseeritud ja motoriseerimata kärud. Ja kaugemal paistis suur hall, kus sagis kapalju turiste. Olime jõudnud õigesse kohta. Kui sisenesime halli, siis esimese hooga ei saanudki kohe aru, kui laiaulatusliku äriga tegemist. Vaatasid ühes suunas – lõppu ei paista, vaatasid teisele poole – sama lugu. Otsustasime siis jalutama hakata. Nii umbes tunniga suutsime kaks vahet läbi käia, aga vahesid oli oi-oi kui mitu. Ja milline valik!!!

Siis käisime sushit söömas – erinevad maitsed, kuid värske tuunikalaga sushi oli kõigi lemmik. Meile sattus ka üks tõeline jubedus. Ene sõi selle lõpuks ise ära ja ka talle oli suht „harjumatu”.

Seejärel Siirdusime Hama Riku parki. Jalutasime tund aega toredas pargis ja nautisime õitsvaid kirsipuid ja musti mände.

Seejärel oli kavas Kabukiza teater. Võtsime piletid ühele vaatusele ja see pidi kestma 2 tundi. Ka 1 tund vastu pidada oli paras piin. Aga mõned meist tahtsid ikkagi edasi vaadata. Meie Aime, Maarika, Heljo ja Hannoga otsustasime teiste tegevuste kasuks. Väljas liitus meiega ka Kristiina. Võtsime suuna Odaibale.

Odaibale - Tokyo saarele, mis ehitatud prügi peale, saab vaid laevaga, monorail’iga või JR rongiga. Valisime monorail’i. Õige otsus- suurepärane vaade lahele ja Tokyole, kui sõitsime üle Rainbow silla. Saar ise on üks paras tehnika ime – elu käib pidevalt mitmel tasapinnal. Käisime Tokyo Eye’ga sõitmas. Vapustavalt ilus vaade Tokyo pilvelõhkujatele ja kogu saarele. Seejärel tegime tiiru Venus Fort’i kaubamajas, mis väljastpoolt oli üks modernne ehitis, kuid seest mõnusa sisekujundusega. Tundus, nagu kõnniksid kusagil vanalinnas ja pea kohal on helesinine taevas liikuvate pilvedega.

Seejärel suundusime laevaga Asakusasse, kust jalutasime juba esimesest õhtust teada-tuntud teed pidi koju.

Aga sellega meie maraton veel ei lõppenud. Käisime Kariniga veel ka Ueno jaamas Japan Railpasse välja ostmas ja homseid pileteid reserveerimas.

Homme alustame sõitu Himejisse ja start on kell 5 hommikul. Ööbima jääme Kyotosse.